Jõulud

Häid jõule kõigile siis tagantjärele, ka neile kellele isiklikult soovitama jäi. Lõpuks kujunes see facebooki chatis "Häid jõule!" soovide kirjutamine üsnagi masendavaks, eriti kui keegi ise selle peale ei tulnud mulle eraldi ennem soovida. Ju siis tundus oma statuse uuendamist kiiremaks ja vähemvaevaliseks variandiks. Järele mõeldes, usun, et ma käitusin õigesti, kulutades natukene aega oma sõbralistile. Natuke tähelepanu, mida igapäevaselt väga ei kipu jagama.

Põhjus, miks mul just täna tuli tahtmine siia oma lugu avalada, oli tänu filmile "Remember me". Jätame selle saladuseks, kust ma selle idee sain;). Igatahes oli see üks parimaid filme, mida ma näinud olin ning lõpp oli ka räigelt ootamatu, mis muutis asja eriliseks(kes on näinud, see on, teised - soovitan soojalt, sest vähemalt minul aitas see veits selgust saada. Pikemat retsensiooni ma ei hakka meie mõlema huvides koostama:)). Miks? Kuigi see ei olnud jõulude teemaline, olid keskpuntkis inimestevahelised suhted ning selles peitub ka tegelikult ju jõulude põhimõte?! Sain ehk veidi aimu, mida prioriteetideks seada ja kuna ma kellegile kindlat kinki ei juhtunud tegema, jagan ma osa oma maailmast, mis nüüd kas või korraks selgemana paistab. Tundub isekas, kas pole, aga midagi ma siiski tahan teistele ka anda!
Kuna mul on väike pere( ema, vanatädi, keda mama eriti ei salli ning seega ei taha ka jõule koos veeta, ja 2 kassi, kes tahavad praadi saada ning käivad seetõttu õhtuläbi sabas) ei suutnud ma pühi ette kujutada kuigi roosilisena. Fakt, et emaga oli veel rohkem kui kerge ärplemine hommikul, muutis ootused veelgi nukramaks. Asi kujuneski ootuspäraseks. Sõnatu jõuluprae söömine, mille maitset ma isegi ei suutnud see aasta nautida. Klaas sümboolset veini, mis pärast ema heaks võetud lonksu läks kohe laua kõrvale kah. Pärast einet kõndisin sõnatult enda tuppa, lootes, et midagi on muutunud, kuid asjatult. Pöördudes tagasi elutuppa, andis ema karbi komme ning uue mach3-e, mille ma paigutasin kindlasse kohta. Teisi kinke, mis olid paar päeva tagasi vanatädi poolt kuuse alla asetatud, ma isegi ei puudutanud(tegelikult ma vaatasin sinna juba kohe esimesel võimalusel, kuid kinkide saamise rõõmu ning isegi improvisatsiooni ei suutnud ma välja aretada). Vedelevad seal preaguseni. Filmi vaadates ma mõistsin aga, et keda see perekonna suurus huvitab? Hoolimata hommikusest erimeelsusest oleks pidanud üles näitama innukust ja hoolivust, kuna kes meil veel on peale üksteise? Kellele ta veel neid toite vaaritab ja kodu üles ehib kui mitte mulle, et mul mugavam oleks? Tühi pilk ei oleks tohtinud küll arvestatav tasu olema. Pere ja lähedased on elus tähtsaim ning mida varem me seda mõistame ning suudame suhteid hoida, seda õnnelikum on ka tulevik. Seepärast tasub ka vastu tahtmist naeratuse näole joonistada ja veeta meeleolukas õhtu. Samas tuleks ka teistele oma tundeid avalikustada, sest hoolimata sellest, et miski ei kesta igavesti, on tähtis, et muresid ei peaks keegi üksi üle elama, eriti jõuludel. Koos veedetud ajad on erilisteks mäletusteks, su elu muutub täisväärtuslikumaks ning sul on hiljem lihtsam samm edasi astuda uuele teekonnale. Loomulikult mida värvilisem ja pikem see üks teekond on, seda enam tasub seda hoida ja väärtustada.
Ma selle koha pealt ei viitsi preagu lisada, kuna esiteks on kell pmst 4 ning teiseks, ma olen kindel, et te saite mu põhimõttele pihta. Samuti on mul iga kell võimalus täiendada oma arsenali.

Kiirelt teeksin ka lühikokkuvõtte oma 24.st, võrdluseks teile, kui hästi teil kõik välja kukkus.
Kuna neljapäevane shoppingspree Martiniga võttis täitsa läbi, oli uni magus ning poole kaheni põõnamine polnud probleem. Samuti poole ööni arutatud armuelu küsimused Lauriga venisid ka pikaks. Kõigi mõistes pärastlõuna oli kiireloomuline, kuna tuli emal aidata ettevalmistusi teha ning täide viia kokkulepe, kus kaalul oli "sõprus"( ülidebiilne lubadus, kuid andis siiski piisavalt motivatsiooni, et tegutseda). Kui aus olla, siis see on veel preaguseni täitmata, sest ma ei suutnud talle meeleolukaid jõule soovida, kuid see ei olnud nurgakivi, mille peal sõpruse kestvus lasus. Nurgakivi sai õnneks laotud xd! Peadselt tuli tüli ajavahemik, millele ma pikemalt ei peatu, sest kes ikka halbu asju tahab pühade ajal kuulata, eks? No tegelikult läks ema varsti kirikusse ja linna peale ning ma kuulasin netist jõululaulude raadiot või laulu, millest ma olen täiesti sõltuvusse langenud - Italobrother - So small (http://www.youtube.com/watch?v=ZJOAJhDw6nY - ma ei oska lingina panna:S). Kuulasin seda laulu ka mõtete kogumiseks selle postituse jaoks. Lihtsalt ei suuda ilma nende sõnade ja rütmiga. Vahepeal istusin kass rinna peal nurrudes, justkui kaks vanapoissi, diivanil ning passisime mingit lambi jõulufilmi, mille vaatamine pmst üksinda ei olnud ka just meeli ülendav. Tahaks selliseid perekondlike üritusi teha ikka inimestega, kellega tahab koos olla ja hoolida. Aeg-ajalt sai veel neti vahel käidud ja jõulusoove jagatud, kuni lõpuks tuli toit ka kõik valmis seada. No ja ega see meeleolukas sööming oligi varsti käes. Põhjus, miks ma seda siin nii hilja kirjutan, on loomulikult osaliselt kurb, sest pärast sööki , mul tuligi filmi vaatamise isu, kuid kuna 1,2 Giga ei lae paari minutiga otsustasin suht nahaalselt oma tuppa magama heita, samas kui mu ema üksi mingi telekat vaatas. Tundkem kaasa. Kui olin üles ärganud, sain sõbrannale veel häid jõule soovida, kuid avastasin, et olen hiljaks jäänud, sest kell oli pool 1.. kerge uinak või mis?!:D Vaatasin filmi ära ja siin ma nüüd olen, mõtteid tulvil peaga.
Und küll ei ole, aga peaks nüüd pilli kotti viskama ning pikali heitma, sedavõrd viimaste mõtete koondamiseks, kuid siiski magama valmistumiseks. Seda kõike loomulikult "Nii väikese" saatel:D, ilma ju ei saa. Ma loodan, et ma suudan lähipäevadel ka mõistlikumalt asjadesse suhtuda, ja et tänasest arutlusest oli edaspidiseks kasu!

Dvj, head ööd;)!